Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, siis pean ma alustama algusest - st sellest hetkest, kui Roosna-Alliku Põhikool otsustas digipööret korraldama hakata ning konkursil osaleda. Kuigi meil on väga üksmeelne kollektiiv ja lüüakse kaasa kõikvõimalikes ettevõtmistes, siis digipöörde meeskonda astumist kaalusid vist kõik väga tõsiselt. Igatahes kätemetsa ei paistnud ja minagi ei julgenud kätt tõsta, vaid otsustasin projekti päästmiseks veidi varbaga märku anda, et ma ei ole just projekti vastane, aga ei julge meeskonna liikmena projekti vedama hakata - no lihtsalt tehnika ei ole minu kõige parem sõber ja saan enamasti ka ilma selleta hakkama: ma ei vaja telefoni internetti - mulle meeldib telefoniga helistada ja vajadusel pilti teha ning saan ka sõnumid saadetud-loetud; ei ole meie kodus ühtegi tahvelarvutit - meile piisab sülearvutist; suudan looduses liikuda ilma GPS-ta ning minu terviseliikumise vahemaid mõõdab joonlaud delfi kaardil (mitte endomondo) jne. Ühesõnaga - minu tehnilised nõudmised on väikesed ja oskused seega ka.
Aga paraku fikseeriti minu varbavibutus nõusolekuks ning sain meeskonna liikmeks. Ja kui meie kool midagi ette võtab, siis püüame seda teha hästi - hakkasime usinalt täitma ülesandeid, kavandama projekti tegemisi, tegime video jne. Mul tekkis hulgaliselt mõtteid, mida tahtsin ellu viia ning huvi hakata kasutama erinevaid nutivahendeid jne, aga ...
... AGA siis ühel hommikul kaaperdas keegi minu gmaili konto (see oli 25. mai hommikul kell 8.30) ja kõik mu kontaktid said minu kontolt kirja, kus vajasin Küproselt pääsemiseks raha - õpilased, kolleegid, Järva maavalitsus, keskkonnaamet, rahandusministeerium, mitmed vallavalitsused jne. Mu telefon oli punane, sest kõik tundsid muret mu pärast ning tahtsid teada, mis toimub.
... Sel päeval tundsin, et ma ei taha näha mitte kunagi ei ühtegi digipööret, meili jms. Sain aru, kui palju jama võib tekitada arvutiga. Ma kaotasin kõik oma meilil olnud mitme aasta materjalid ja kadusid kõik vajalikud kirjad, mul ei olnud enam isegi meiliaadressi, mis tegelikkuses osutus sel päeval väga vajalikuks, sest oli õppeaasta lõpp ning pooleli olid mitmed tegemised, kirjavahetused.
... Kaotasin ka Emma Projecti materjalid-kontaktandmed ja ... Jätsin selle pooleli. Ma ei tahtnudki seda enam teha!
Aga digiprojekt Roosna-Allikul läks edasi ja ka mul ei olnud pääsu. Saime tahvelarvutid ning hakkasime nendega tutvust tegema - ega ma vaimustusest ei kilganud, aga püüdsin selle võimalusi ka üksi olles uurima hakata, meeldivaid õppematerjale ja äppe selle abil leida ning leidsin päris palju huvitavaid kasutusvõimalusi. Ja seni oleme tahliga saanud päris hästi läbi - mina teen seda, mida oskan ja tahvel ei ole mulle ka veel päris käkki keeranud (No sellest ma igaksjuhuks siin ei räägi, kuidas ma sain tahvlist kätte 1. klassi õpilaste pildistatud fotod Kaltenbrunni matkaraja matkast - aga kätte ma nad sain, kuigi paar päeva hiljem ja ...)
Aga kuidas läheb minu "Mõisalugu uues kuues"? Mõtteid on väga palju ja loodan, et vähemalt osa saab ikka projekti lõpuks ka teoks, aga ega see kerge ei ole, sest aega on lihtsalt vähe ja eks laiskus käib ka kallal.
Vaatame - varsti ongi 29. oktoober 2015 ja meie projekti konverents. Siis lihtsalt peab projekt valmis olema - MÕISALUGU ON SIIS UUES KUUES!
