Lasteaias „Hellik“ programmeerimist õpetamas.

Kolmapäeval, 23.novembril käisid Digitaalse õppematerjali ringis osalevad õpilased Roosna-Alliku lasteaias “Hellik” õpetamas vanemale rühmale programmeerimist. Õpilastega olime eelnevalt koolis katsetanud äppi „Lobot – robot programming“ ja mõtlesime, et lapsi aidates saavad ka väiksemad lapsed hakkama. Kuna lasteaial ei ole tahvelarvuteid, siis võtsime kaasa kooli 20 tahvelarvutit, kuhu oli lisatud äpp „Lobot – robot programming“. Olime arvestanud lasteaias õpetamisele 1 tunni. Selles rühmas olid 5 ja 6 aastased lapsed. Kõik lapsed olid enne kokku pettunud tahvelarvutiga või telekas mänginud mänge. Küsimusele, mis on programmeerimine, nad vastata ei osanud. Edasi tutvustasin lühidalt lastele, mis on programmeerimine. See ei ole ainult mängimine, vaid ka loovus ja mõtlemine. 

4. klassi õpilaste Marko, Matteni, Annika ja Birko-Maari juhendamisel hakkasid kõik 18 last uurima programmeerimismängu “Lobot- robot programming”, kus tegelane Bot peab koguma Schipse, kes tuleb aga eelnevalt liikuma programmeerima. Kõigepealt selgitati mängus olevate nuppude tähendust, kuna kõik oli inglise keelne, aga lapsed seda keelt ei oska. Suuremate õpilaste abiga alustasid kõik hoolega tegevust, esialgu vajasid lapsed palju toetust ja tuge, et aru saada, kuidas liikuda. Tublimad lapsed jõudis ka iseseisvalt hakata lahendama. Hoolega tuli jälgida ja mõelda. Noortel õpetajatel olid selle tunni jooksul käed-jalad tööd täis. Kõiki tuli aidata. Lapsed olid väga huvitatud. Lasteaiaruumis valitses mõnus  töine õhkkond. Lõpuks jäid lapsed ja noored õpetajad rahule. Kuna sellel mängul on palju tasemeid, siis tublimad jõudsid juba 15-16 tasemeni. Hea oli näha, et kõik lapsed läbisid vähemalt 10 taset. Lõpuks küsides, kas meeldis. Vastati kooris: MEELDIS. Lastaia kasvatajad lisasid lõpuks, et nii vaikselt ei ole nende lapsed veel laudade taga tööd teinud.

Matteni arvamus: „Huvitav oli. Palju tuli aidata ja käike ette näidata. Aeg läks väga kiiresti.“ Marko: „Mulle meeldis. Kuigi esialgu arvasime, et saame ise ka programmeerida, siis selleks aega ei olnud. Võiks veel minna lasteaeda.“ Annika: „Tore. Ma aitasin, neid, kes ei osanud. Tore oli vaadata, kuidas lapsed palusid abi. Mulle meeldis.“ Birko-Maari: „Tore oli minna lasteaeda, kus ka mina käisin. Kuna lapsi oli rohkem, kui meid, siis tuli aidata igaühel 4 -5 last. Mina näitasid esialgu käike mitmele lapsele korraga, siis hakkasid üksikud juba ise proovima. Nad tahtsid, et ma neid kogu aeg aitan.“

Kuna üritus läks korda, siis plaanime ka edaspidi lasteaias lastele veel programmeerimist õpetada, kasutades kooli tahvelarvuteid.