Pühapäev, 18. oktoober 2015

Kuidas läks konkursi "Mõisalugu uues kuues" tööde tegemine?

Kui kevadel kuulutasime välja konkursi "Mõisalugu uues kuues", siis tundus, et mõtteid tööde tegemiseks ning aega selleks on palju, kuid märkamatult jõudis kätte sügis ning tööde esitamise tähtaeg hakkas lähenema hirmuäratava kiirusega. Olin otsustanud ka oma 1. klassiga mõisalugu teha, kuid mida ja kuidas teha seda 19 õpilasega, kes on alles tulnud kooli, kellel lugemis- ja kirjutamisoskus on väga väike, kes digivahendites suudavad küll mängida ja pilte teha, aga mitte "projekti" kokku panna, kellel ei ole palju püsivust ning kannatlikkust teiste järgi oodata, kellel ka teadmised meie mõisast on veel väga väikesed jne. Siiski hakkasime üheskoos mõisaga tutvuma ning salvestasime oma tegemisi videona. Loomulikult oli filmimisel salvestatud videoheli selline, mis ei sobinud meie filmi juurde, sest lisaks olulisele jutule oli seal kisa-kära, tülitsemistki, õpetaja manitsusi jne, ka videopilt on hüplev, sest kaamera liikus sinna, kus midagi toimus või toimuma pidi, aga vahepeal sattus ka mujale.  Aga tegevused ja emotsioonid said filmitud ning uut heli on ju võimalik juurde lisada. Siis selgus aga, et õpetajana olin ma vahepeal unustanud kõik oma digivahendite kasutamise oskused - kuidas konvertida MP4 fail Windows Movie Makerile meelepäraseks, kuidas töötab Audacity jne. Olin neid asju kõiki teinud ning osanud, kuid nüüd ei allunud enam ükski programm minu soovidele, ka kolleegide abiga ei suutnud me mõnda asja toimima saada. Nii istusin siis õhtuti-öösiti arvuti taga ning otsisin lahendusi. Läbi internetist otsitud konvertimisprogrammi näitas mulle end ka Trooja viiruse hoiatus, mis õnnestus siiski arvutist eemal hoida. Ja siis hakkasid asjad ka lahenema: avastasin oma arvutist Pazera Free MP4 to AVI ning konvertimine läks lahti. Suutsime 1. klassi õpilastega konvertida, lõigata, salvestada, importida jne faile - ikka nii, et õpilane tegi ja õpetaja ajas näpuga arvuti juures rida. Eks see töötempo oli küll aeglane, aga valmis selle saime. Ja saime palju uusi teadmisi nii mõisahoonest, selle ajaloost kui ka digivahenditest. Mõisaajaloo tunnis elasid õpilased teemasse nii sisse, et mõisa välisust seestpoolt vaadates arvati, et see on salakäigu uks ning pööningul käimine oli õudne (tegelikult me pööningule päris ei läinudki, ainult pööningutrepil käisime). Ja teiste klasside õpilaste juttude põhjal kuulevad nüüd 1. klassi õpilased pargi mäel hobuste kabjaplaginat ning klaverimängu ning isegi hommikune koolitulek läbi pargi oli mõne õpilase jaoks juba hirmutav.
Saime oma filmi tähtajaks valmis ning laadisin selle joutube ning siis selgus, et digivahendid ei ole ikka meie sõbrad: kui arvutis oli video normaalne, siis internetis olid kõik õpilased pikaks ja peenikeseks venitatud - järjekordne märk sellest ei erinevad asjad omavahel ei ühildu. Hakkas uus katsetamine videote muutmiseks ning sain internetti "normaalsete" inimestega video siis, kui minu arvutis on lapsed videol lühikesed ja paksukesed. Aga vähemalt sain jälle ühe arvutialase oskuse juurde avastatud läbi enda katsetuste.
Oli kiire ja raske aeg, aga arvan, et 1. klassi õpilastega selline töö andis meile kõikidele uusi teadmisi ja oskusi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar